Tootegrupid

Lauamängude terminoloogia ja mehaanikad

05.05.2022

Tekst: Janus Pinka

Räägime lauamängude terminoloogiast ja mehaanikatest. Mis üldse on lauamäng? Mida kujutab endast worker placement ehk töölisjaotus? Meeple ja miniatuurid, mis vahe neil on? Mida kujutavad endast sõjamängud (wargames)? Kõigest sellest ja rohkemast räägimegi.

Eesti keelde on aja jooksul teistest keeltest laenatud ja mugandatud hulgaliselt sõnu ning selline sõnaloome jätkub ka edaspidi. Õnneks või kahjuks on eesti keel ikkagi väikeriigi keel ja peame pigem teiste termineid endale kohandama, kui et teised saavad meie keeleloomest endale uusi sõnu.

Uute eestikeelsete oskussõnade loomine erinevates teemavaldkondades on samuti oluline, et valdkond saaks areneda ka meie emakeeles.

Selles blogipostituses heidame pilgu mõningatele lauamängumaailmas enim kasutatavatele terminitele, millest paljudel ei ole veel head ja üldiselt heakskiidetud eestikeelset vastet. Sageli kasutatakse neid eesti ja inglise keelseid termineid omavahel läbisegi.

Selgitame, mida need terminid tähendavad ning toome näiteid mängudest, mille leiate meie poodidest ja võib-olla ka iseenda lauamängukogust.

Mänge saab jaotada üldise žanri järgi, mehaanika järgi, ajalise pikkuse järgi, raskusastme jne. Pea iga tunnus, mis mängul on, on omaette kategooria, kus on sarnaseid mänge veel ja veel.

 

Board game/ Tabletop game - lauamäng

Juba kõige laiemalt vaadates, leiame end olukorrast, kus inglise keeles kaks erinevat terminit on eesti keeles üheskoos.

Board game” tähistab mänge, mille kõik osad - mängulaud (“game board”, millest on tuletatud ka žanri üldine nimi), nupud, ressursid, reeglid - on mängukarbis ja mäng mängitakse ühe korraga läbi.

Isegi pikemad kampaania stiilis mängud, millel on läbiv lugu ja mängida tuleb mitmeid kordi, on jaotatud stsenaariumideks või etappideks, et korraga mängitav osa oleks mõistliku ajaraami sees läbitav.

“Tabletop game” on katustermin, mis seevastu sisaldab endas nii lauamänge (“board game”) kui ka kõike muud, mida laual mängida. Kaardimängud, rollimängud, sõjamängud -  kõik, mida saab laua peal mängida.

On “tabletop” mänge, mille kestus on aastaid, nt ülipopulaarne Dungeons & Dragons, milles on seiklusi, mis algasid 80ndatel ja kestavad ikka veel. Kui vahepeal on muutunud reeglid, võimalused, mängu versioonid ja kõik muu, siis samad mängijad samade tegelastega samas maailmas läbimas võrratuid seiklusi on siiski alles.

Sõjamängudes on mitte võimatu, aga harv juhus, et kaks armeed, kes omavahel kohtuvad on ühest karbist. Pigem on igal armeel miniatuurid, kes on erinevatest karpidest ja ei ole ka imekspandav, kui miniatuur ise on ehitatud juppidest, mis on mitmetest karpidest ja mille põhjal on maja eest korjatud kivid.

 

Euromängud ja temaatilised mängud

Euromäng on termin, mis viitab mängu üldisele laadile (nupud ja muud komponendid, teema, õnne roll, kujundus, mehaanika jne). Kõik euromängud pole Euroopas tehtud, aga enamik on ja neil on mõned ühised jooned.

 

Euromängudele omased jooned on nt see, et mängijad ei lange mängu jooksul välja, omavahelist interaktsiooni on pigem vähe, õnn on teisejärguline, pigem otsustavad tulemuse mängijate oskused, otsused ja tehtud käigud. Teema on enam jaolt ebaoluline, palju suurem rõhk on mehaanikal.

Head näited euromängudest on Catan, Carcassonne ja Splendor.

Euromängude vastandiks loetakse sageli temaatilisi mänge (sageli ka negatiivse tooniga Ameritrash”). Neid mänge iseloomustab, tugev teema, mängijate vaheline konflikt ja suur õnne roll. Sageli on neil mängudel ja pikem mänguaeg ja mehaanika on temaatiline.
Head näited temaatilistest mängudest on Twilight Imperium ja Descent.

 

Abstraktsed mängud

Suuresti on neil mängudel kaks omadust. Esiteks, õnnel pole pea mingit rolli, mängu tulemus sõltub otseselt mängijate oskustest. Teiseks, mängu nimel ega teemal ei ole mitte mingit seost mehaanikaga.
Suuresti on need mängud ka oma välimuselt hästi lihtsad.

Sageli on need mängud kahele mängijale, on mugavad kaasa võtta ja ei kesta kaua.
Head näited abstraktsetest mängudest on male, Quarto ja Santorini.

 

Osavusmängud

Osavusmängud on mängud, kus on vähe reegleid ja mänguedu sõltub sellest, kui füüsiliselt osav mängija on. Üldjuhul saavad suured ja väikesed omavahel koos mängida, ilma et ühel või teisel poolel tegelikku eelist oleks. Sageli on need mängud ülesehitatud tasakaalu peale või kiiruse peale. Esineb ka nipsutamist ja muid lihtsaid tegevusi.

Head näited osavusmängudest on Jenga, Klask, ICECOOL ja Rhino Hero.

 

Gateway game

Gateway mängud ehk nö sisseviskamismängud on mängud, mis on oma kontekstipõhiselt lihtsalt õpitavad, pakuvad põnevust ja korduvat mänguelamust. Võiks öelda, et uus tase lauamängumaailmas. Üldjuhul küll haaramaks mänguvõõraid inimesi siia maailma, aga vahel ka nt koostöömäng, et tutvustada inimesele keeruliste strateegiamängude võrratut maailma.

Gateway mängu eesmärk on eelkõige kogeda uut osa mängumaailmast.

Ühe mängija jaoks võib olla tore gateway mäng Carcassonne või 6. võtab, teise jaoks Lords of Waterdeep või 7 Wonders ja kolmanda jaoks ehk isegi Nemesis.

 

Koostöömängud (Co-op)

Mitte kõik mängud ei ole üksteise vastu võidu peale. Paljud mängud on koostöös teiste mängijatega ühise eesmärgi nimel, kas võidavad koos või kaotavad koos. Vahel on lihtsalt küsimus, et kui kõrge skoor saavutatakse, vahel on mingi üldisem eesmärk nagu kurja alistamine või maailma päästmine, mõnikord lihtsalt ühise loo loomine. 

Koostöömängud soodustavad suurepäraselt ühishingamist, sest eeldavad mängijatelt palju omavahelist suhtlemist. Tuleks ka jälgida, et oma strateegiat ja taktikat teistele liialt peale ei surutaks, sest nö ‘alpha mängija’ olemasolu koostöömängus rikub pigem kõigi jaoks mängukogemuse ära.

Tuntumad koostöömängud on näiteks Pandemic, OutfoxedGloomhaven ja Dungeons & Dragons.

Ära võiks ka mainida koostöömängude alaharu pool-koostöömängud (Semi co-op). Neis mängudes on mängijatel ühine eesmärk, aga üks või enam mängijat võib salajaselt töötada meeskonna vastu. Sellisteks mängudeks on nt Dead of Winter, Room 25 ja Nemesis.

 

Sõjamäng (Wargame)

Sõjamängud on tavaliselt pigem mahukad, sisaldavad miniatuure (termin miniatuur on ise omakorda tõlkeiseärasus), mängunuppe, ressursse, mängulauda, mis võib omakorda olla kolme dimensiooniline. Võitlemine on lahutamatu osa ning lahingu tulemuse otsustavad suures mahus täringuveeretused või spetsiaalsed kaardid, ent suur osa on ka strateegial, sest enam kui mitte sõltub täringuveeretus sõdalaste paigutusest laual.

Paljud sõjamängud kasutavad miniatuure. Päris tihti selliseid, mis tulevad raami peal mitte-kokkupanduna ja ühevärviliselt. Kunstilembelised mängurid ehitavad oma miniatuurid, sageli lisades neile juppe teiste miniatuuride küljest või eraldi 3D-prindituna, seejärel on tavapärane miniatuuri värvimine.

Mitmes mängus on oluline (või vähemalt mängijaid tugevalt aitav) mis relv miniatuuril käes on või mis värvi ta on. Turniiridel on tavapärane What you see is what you get reegel ehk miniatuuril peab olema õige värv ja relvastus, lisaks kaotavad mängijad mängus punkte, kui nende armee pole värvitud ja kaunistatud põhjaga. 

Keerulised reeglid ja võimalus miniatuure oma meelejärgi ehitada ja värvida tekitavad olukorra, kus sõjamängud suuremas osas pole sellised, et haara riiulilt möödaminnes ja hakka mängima. Mängulaua ja mängunuppude ettevalmistus, reeglitega tutvumine ja kõik muu kaasnev võib võtta tunde, päevi või isegi kuid.

Näited sõjamängudest on näiteks Axis and Allies, Warhammer 40 000 ja selle väiksem versioon Kill Team

 

Töölisjaotus (Worker placement)

Mänge saab lisaks teemale või kategooriale ka võrrelda nende mehhaanikate alusel. Üks populaarne mehaanika on töölisjaotus.

Iga mängija saab endale mängunupud (tavaliselt töölised), keda hakatakse üksteise järel lauale panema. Mida töölised laual teevad on tegevus, mida tuleks hoolikalt valida. Üldjuhul mängu käigus avanevad uued ja paremad võimalused, mis teevad valiku veelgi raskemaks ja mõtlemisaja pikemaks.

Pigem ei ole sellistes mängudes õnne roll suur, mängu käigu määravad mängijate otsused. Tavaliselt mängitakse mitmeid voorusid, kus saab kasutada samu ressursse ja tegevusi.

Töölisjaotust kasutatakse näiteks mängudes nagu Stone Age ja Agricola ning ka maailmakuulsas lauamängus Catan (kuigi kõik sellega ei nõustu.)

Lisaks on ka mänge, kus töölised on erilisemad. Rush M.D. töölised on liivakellad, keda saab kasutada vaid siis kui nende aeg on ära voolanud. Quetzal, kus mängunuppe vooru alguses veeretatakse ja see, kuidas nad lauale kukkusid määrab ära, mida nendega see voor teha saab.

 

Paki- ja lauaehitus (Deck and tableau building)

Pakiehitus on mängumehhaanika, kus mängijad alustavad mängu kesiste kaardipakkidega. Mängukäigus kogutakse oma pakki aina paremaid ja paremaid kaarte. Igal kaardil on omad omadused, mis aitavad ühes või teises tegevuses. Klassikaline omadus on ka see, et on kaardid, mis annavad palju punkte, aga ei tee mängusiseselt midagi. Lihtsalt ummistavad mängija kaardikätt. Õnn mängib rolli, aga ei määra võitjat.

Pakiehitusmängud on näiteks ClankDominion ja Mystic Vale.

Oluline on välja tuua, et kõik kaardid mängus on ühes mängukarbis olemas, mitte nagu kogumiskaardimängudes Pokémon ja Magic: The Gathering.

Küllaltki sarnase ülesehitusega on lauaehitusmängud. Neis mängudes koguvad mängijad endale kaarte erivõimetega, mis on püsivamad. Sageli asetad kaardi hankimisjärgselt selle enda ette ja tema antud boonus või punktid jäävad sinule mängu lõpuni. Tavaliselt on enda ette kogutud kaartide kogus piiratud või lausa mängulõpu tingimus.

Sellised mängud on näiteks Everdell, Port Royal ja Tiivulised

 

Alakontroll (Area control)

Tegemist on mängutüübiga, mille puhul annab mängulaua teatud alade valitsemine mängijale eeliseid. Klassikaline näide oleks tuntud lauamäng Risk, milles tuleb enda valdusse saada erinevaid maid ja maailmajagusid. Samuti saaks heade näidetena välja tuua Small Worldi, kus erinevad fantaasiarassid üritavad väikesele alale ära mahtuda üksteist välja tõrjudes. Kategooriasse kuulub ka Tammany Hall, kus kogu mäng leiab aset New Yorgi Manhattani linnaosas.

Alade kontrollimist esineb ka Twilight Imperiumis, kus lisaks alade kontrollimisele on hulganisti muid mehaanikaid ja elemente.

 

Miniatuurid ja Meeple

Mängunupud on mängude lahutamatu osa. Rolli- ja sõjamängud kasutavad pidevalt miniatuure. Mõnes mõttes on need vaid lihtsalt mängunupud, kuid mängijate silmis on nad palju enamat. Nad võivad kehastada vastaseid või mängija enda tegelast tema seiklusel.

Meeple (inimkujuline mängunupp) on ilmselt igale lauamängusõbrale tuttav. Meeple nimi tuleb ingliskeelsest sõnapaarist “my people”, mistõttu aeg-ajalt kasutatakse ka terminit minimene (minu inimene). Esmakordselt kasutati seda mängunuppu Carcassonne’is, kust see on jõudnud ka teistesse mängudesse.

Miniatuure esineb igas suuruses ja kujul. Kõige levinumad on plastikust ja metallist miniatuurid, aga viimastel aastatel on ka 3D prinditud vaiguminiatuurid meeletu populaarsuse kasvu teinud. Ja noh, mitte miski ei keela miniatuuri puidust nikerdada või vääriskividest välja lõigata. Sageli on need kannatlikult ükshaaval spetsiaalsete miniatuurivärvidega kaunistatud. Miniatuure saab soetada ühes tükis valmisolevatena, juppidena raami peal või lausa juba värvitult.
Kui mängija ise ei taha oma taha oma miniatuuri või miniatuure värvida või puuduvad selleks vahendid, võid usaldada selle töö näiteks platvormi Fiverr kunstnikele. Selliste teenuste hind ulatub paarist eurost paarisaja euroni, suuremate armeede või mängude puhul ka tuhandetesse eurodesse.

 

Kõik muu

Ja kõik see on alles jäämäe tipp ja isegi mitte kogu tipp.

Lauamängumaailm on täis erialaseid termineid ja usutavasti on ka siinsamas tekstis hulganisti asju, mida saaks veel lahti seletada, täpsustada ja mille kohta hulganisti näiteid tuua. Rääkimata sellest, et iga lõik eranditult on põhjatu arutelu võimalus, et kas ja mis sinna alla kuulub. Ja oleks ütlemata imelik, kui kõik lugejad nende kirjelduste ja näidetega nõustuks.

Väga harva sobib mäng kõigi arvates ilusti kastikese sisse, et need lauamängu terminid on sobivad kirjeldamiseks ja teised mitte.