Mida mängida, kui kodus passimisest kõrini on (aga välja ikka minna ei saa)

19.03.2020

Nagu enamik meist, olen ka mina kodus vangis. Tundus algul nagu kauaaegse unistuse täitumine: pikk, kohustusteta puhkus. Osati ongi, eks. Magan iga öö üle 12 tunni…
Aga tegelikult läheb igavaks. Olete ilmselt teiegi näinud ringlemas neid pilte, mis toovad näiteid, mida siis kodus peale hakata, kui igavus tapma hakkab. Üks neist soovitustest on alati lauamängude mängimine. Väga hästi aitab, kusjuures! Mõtlesin, et äkki oleks teistelgi kodus igavlejatel kasu, kui tooksin välja mõned vahvad mängud, mida saaks pere ja kaaslasega mängida. 

Juba 2aastase lapsega on võimalik lauamänge mängida. Väga hea lapse esimeseks lauamänguks on Haba mäng My First Orchard ehk Minu Esimene Puuviljaaed. See on koostöömäng, mille eesmärk on ühiselt koguda puudelt kokku kõik eri värvi puuviljad enne, kui vares nendeni jõuab ja need ära sööb. Puuviljade kogumiseks veeretame me värvitäpitäringut ning vares liigub samuti edasi, kui täringuga veeretada varese pilt. Mäng näeb välja vahva ja värviline, kõik jupid on ka piisavalt suured, nii et kui laps on kõige suhu panemise faasis, ei pea muretsema, et ta need kurku tõmbab. 

Kolme-neljastega mängimiseks on kindlasti populaarseim Mõmmid ja Maasikad, õnne peale mäng, mis õpetab lapsele arvutamist, teistega jagamist ja arendab ka peenmotoorikat, kuna kogutud puust metsmaasikad tuleb ajada nööri otsa.

Teine vahva mäng on näiteks Farm Rescue. See on koostöömäng, mis eeldab head mälu ja tähelepanu. Mängulaua keskel on meil memory-laadsed kaardid. Oma käigu ajal me veeretame kaht täringut, mis näitavad, millise looma mis värvi taustal me peame laua keskelt leidma. Kui pöörame ümber õige kaardi, liigume meie talumehenupuga edasi, kui vale, liigub edasi hunt, keda me taga ajame. 

Juba veidi vanemate, viie-kuuestega, saab mängida mänge, mis nõuavad rohkem kiirust ning tähelepanu. Minu pere üks lemmikuid on kindlasti mäng Outfoxed!, kus me kõik kehastume detektiivideks ning üritame jõuda jälile, kes on varastanud kanapiruka. Me teeme omavahel koostööd, liigume täringuid veeretades mööda mängulauda kinni ja kogume vihjeid ning vaatame kahtlusaluste kaarte, välistades teadaolevate vihjete abil süütuid. Mängu teeb huvitavaks see, et varas on iga kord erinev, iga kord on vargal erinevad tunnused ning me mängime varga vastu, kes hoogsalt põgenemistee poole liigub. 

Täiesti teistsugune, aga samuti lõbus mäng on ICECOOL. See on hoogne mäng, kus me üritame pingviinidena püüda kinni kas kalu või teisi mängijaid. Meie nupud on nagu jonnipunnid, kes eal ümber ei kuku, ning võidab see, kes kõige paremini oma nuppu läbi uste nipsutada suudab. 

 Algklassiealistega ehk seitsme-kaheksastega, läheb valik juba väga suureks. Kui naudite ise strateegilisemaid mänge, oleks hea lapsega alustada näiteks Carcassonne’i mängimisest. Mängumehaanika on väga lihtne: oma käigu ajal võtan kaardipakist pealmise kaardi ning paigutan lauale. Enda paigutatud tüki peale võin paigutada ka enda nupu, kas tee, linna, kloostri või põllu peale. Eesmärk on ehitada võimalikult pikki teid, suuri linnu jne. Mängu eelis on kindlasti see, et kui põhimäng muutub teie jaoks juba liiga lihtsaks, on olemas tohutult palju laiendeid, millega oma reegleid keerulisemaks muuta ja mänguvälja samuti huvitavamaks teha. 

Natuke keerulisem, aga praegu väga ajakohane mäng on ka Pandemic. See on koostöömäng, kus me kehastume kõik eri alade spetsialistideks ja üritame koos leida ravimid eri kontinente laastavatele pandeemiatele. Pandeemiad aga liiguvad tõetruult palju kiiremini, kui meie ning aegajalt tabavad meid ootamatult eriti suured haiguspuhangud. Mulle endale meeldib just see, et mängureeglites on ära toodud eri raskustasemetega mänguversioonid, seega igavaks ei lähe. Mina ise mängin oma õega endiselt kõige lihtsamat versiooni, kuna me pole sellestki veel ära jõudnud tüdineda. 

Minu enda lemmik kaardimäng on perega mängimiseks kindlasti Game of Trains. Selles mängus on meil kõigil vedur ja seitse vagunit. Igal vagunil on peal arv ühest sajani. Algul on meie vagunid järjestatud vedurist alates kahanevas järjekorras ning meie eesmärk on saada vagunid kasvavasse järjekorda. Sealjuures ei pea olema meie lõplikus rongis samad vagunid, millega alustasime, vaid on võimalik võtta pakist uusi kaarte ja vahetada enda reas vaguneid nendega välja. Võime kasutada ka võimekaarte, millega saame näiteks vahetada kahe kaardi asukoht oma reas või kaotada kõigil mängijatel reast esimese vaguni, tehes nõnda teistele halba. 

Vanemate lastega või vanematel omavahel on tore mängida mängu The Mind. See on samuti koostöömäng, aga täiesti ootamatu lähenemisega. Mängus on palju voore ning igas voorus on meil käes üks kaart rohkem kui eelmises. Esimeses voorus on meil niisiis käes üks kaart, millel on arv ühest sajani. Meie eesmärk on käia enda käes olevad kaardid välja laua keskele nii, et arvud oleksid kasvavas järjekorras, aga me ei tohi selleks vahetada ühtegi sõna ega näidata midagi välja kehakeelega. Mäng on täiesti ajatunnetuse ning mängukaaslaste ajatunnetuse tajumise peale ning võib minna väga pingeliseks. 

Üks minu pere viimase aja lemmikuid on mäng nimega Klask. See on kaheinimesemäng, mille põhimõte on iseenesest väga lihtne: saada pall vastase “väravasse”. Trikk on aga selles, et meie nupud, millega me palli lööme, on kaheosalised ja magnetiga üksteisega koos, seega me juhime oma nuppe hoopis mängulaua alt. Lisaks on mängus tegelikult lausa neli võimalust, kuidas punkte saada, seega silma tuleb korraga peal hoida mitmetel teguritel, näiteks sellel, et ma oma nupuga keskjoonele liialt lähedale ei läheks. Mäng tekitab hasarti meis kõigis, seitsmesest õest kuni ema-isani välja. Selle boonus on just selle lühike mänguaeg, uus lähenemine ning see, et ei pea liialt mõtlema - mäng on vahva igal kellaajal ja igas väsimuseastmes.

Kui inglise keel pole probleemiks, võiks proovida ka kaardimängu Fluxx. Minul on see konkreetselt kõikjal minuga kaasas, kuhu ma lähen, kuna mäng on nii kerge õpetada ning õppida. Me alustame mängu põhireeglitega: tõmbad kaardi ja käid kaardi, kuid mängu eripäraks on see, et me võime pidevalt käia välja kaarte, mis muudavad mängu reegleid, võitmistingimusi jne. See lähenemine on algul harjumatu, aga muutub kiiresti väga lõbusaks ja samas närvesöövaks. Sellest on olemas ka tohutult palju erinevaid temaatilisi versioone, näiteks on mu arstitudengist parimal sõbral anatoomia-Fluxx, teisel keemia-Fluxx jne. On ka olemas näiteks Monty Pythoni Fluxx ja Star Treki Fluxx, seega kõik leiavad kindlasti endale midagi meeldivat.

 

Mängi. Mõtle. Naudi.